Keda me usaldame, arutamaks oma olulisi asju?

Kas kõige lähedased inimesed on need, kellega räägime meile olulisimatest asjadest? Tundub loogiline. Näiteks üks sotsioloogide grupp kirjutas, et mõnd asja arutame vaid väga lähedaste inimestega ja meie “tähtsate vestluste ringi” moodustavad meie lähedaseimad (McPherson et al., 2006). Nii on ka uurijad sageli eeldanud – ja seda pole seetõttu kuigi palju uuritud.

Sotsioloog Mario Luis Small  Harvardi Ülikoolist otsustas selle arvamuse paikapidavust kontrollida (Small 2013). Ta küsis uuringuosalistelt, kellega nad tavaliselt arutavad oluliste asjade üle ja kes on neile tähtsad lähedased isikud. Seejärel küsis ta konkreetselt viimase vestluse kohta mõnel olulisel  teemal, uurides nii teema kui vestluspartneri kohta.

Nii sai Small teavet nii inimeste oluliste teemade kui nende lähedaste isikute kui ka konkreetsete vestluste kohta. Hulgast olulistest vestlustest 70% olid viiel teemal – pere, karjäär, rahaasjad, õnnetunne ja tervis.

Ja huvitav tulemus, mida varasem teadmine ei ennustanud: ligi pooled inimestest (45%), kellega vastaja oli arutanud endale tähtsal teemal, polnud vastaja olulisimate ja lähedasemate inimeste seast.

On palju häid põhjuseid, miks me ei taha alati rääkida enda jaoks tähtsatest teemadest inimestega, kes on meile kõige olulisemad. Näiteks võib see tähtis teema puudutada just seda olulist inimest. Või siis oleme me tema arvamust juba kuulnud ja vajame värsket vaadet. Sellistes olukordades on hea pöörduda lähedase asemel kellegi neutraalsema poole. Ja vahel me mitte niivõrd ei pöördu eemale lähedasest kuivõrd sirutume teadlikult uue inimese poole.

Kelle poole me siis sellistes olukordades pöördume? Vastustest joonistus välja kaks suuremat rühma.

20% juhtudest otsisid vastajad kedagi mingi kindla teadmise, kogemuse või ekspertiisiga. Näiteks arstid, terapeudid, coachid, personaalsed nõustajad finantside või juriidika vallas jne.

15% puhul rääkisid inimesed endale olulisest asjast kellegagi eelkõige selle pärast, et ta oli kättesaadav, oli kohal ja tal oli aega. Näiteks räägivad emad teiste emadega lapsi koolis viies või kuskil oodates. Samuti kuuluvad sellesse “kohal-aga-mitte-isiklikult-oluline”-gruppi näiteks juuksurid, kosmeetikud, baarimehed ja ka inimesed, kes juhtuvad istuma meie kõrval bussis, rongis või lennukis. 

arutelu

Small leidis, et meie “tähtsate vestluste ring” ei koosne meie lähedasimatest, vaid on kombinatsioon inimestest, kes on meile lähedased, inimestest, kes pole lähedased, aga on mingi teema eksperdid ning viimaks ka inimestest, kes pole lähedased, vaid lihtsalt juhtuvad olema meie kõrval elu igapäevaseid toimetusi tehes.

Kuidas Sinul sellega on? Kui Sul viimati oli mingi tähtis asi arutada, kellega Sa sellest rääkisid? Kuidas Sa just selle inimese valisid?

Või valisid Sa sellest üldse mitte rääkida? Võib-olla siiski tahaksid kellegagi arutada? Näiteks minuga?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s