Oma töös kohtan sageli klientidelt lauseid nagu “Olen alati….”, “Minu elus mitte kunagi…”, “Mina ei saa/ei oska…”, “Mul ei olnud valikut”. Need on viited sisemisele stsenaariumile – mingile loole, mida kõneleja enda kohta usub. Sageli pole ta ise sellest teadlikki, ja samas see lugu valitseb tema üle. See sisemine lugu määrab, milliseid valikuid ta teeb ja isegi seda, kuidas ta end nende valikute juures tunneb. See võib olla midagi nii lihtsat, nagu uskumus, et “ma pole sportlik”. Või midagi hoopis sellist, nagu “olen loodud üksikuks ja ei oska lähisuhtes elada”.

Hea viis oma loo uurimiseks on endalt küsida mõne oma tänase väljakutse kohta küsimusi. Kuidas ma siia sattusin? Miks ma siin olen? Miks ma nii valisin? Mis valikuid ma valisin näha? Miks just nii? Kelle arvamus mind võis mõjutada ja miks? Kes olid mulle eeskujudeks ja miks? Mis mind viis selle valikuni, mis oli eelmisena? Hea on näiteks ajajoonele üles märkida oma elu lugu. Kus sündisin, millal ja kuhu lasteaeda ja kooli läksin, mis sai peale seda, kes olid olulised inimesed igal perioodil, millal armusin, millal hakkasin suusatama, klaverit mängima – mida iganes… Vaata otsa ka sellele, kui miski lõppes – ja miks.

Soovitan selleks võtta suur paber, kasvõi jupp tapeedirullist, teha ühte pikemasse äärde ajajoon ja siis lubada endale mõnuga aega iseenda jaoks. Märgi ära endale oma elus esmapilgul eriti olulisena tunduvad momendid ja isikud.

Ja siis, mõni teine päev, vaata see uuesti üle, püüdes leida sealt hoopis teist lugu, teisi olulisi momente ja seoseid. Võibolla tahad seda kellegiga koos teha.

Ja seejuures tasub meelde tuletada Nisbetti ja 

Wilsoni eksperimentides tõestatut: me tahame ja suudame luua endale teooriaid, mis tunduvad loogilised ja tõepärased. Tegelikke põhjuseid meie mõtete, tunnete ja käitumise taga ei saa me sageli kuidagi kontrollida. Küll aga saame endale jutustamiseks valida loo, mis toetab meie tänaseid püüdlusi. Millist lugu Sina endale räägid? Kuidas see lugu täna Sulle abiks on? Mis võiks veel võimalik olla?