Võimalikult terve minapilt on tasakaalus elu ja enesega hea läbisaamise üks aluseid. Millised iganes pole meie suhted teistega, endaga on mõistlik olla aus, kas pole? Tegelikkus on samas hoopis see, et sellesama terve minapildi hoidmiseks kasutame (peamisele ebateadlikult) ka enesele valetamist. Enesepettuseks leiame küllaga eri viise…

Ühele olulisele nähtusele meie sisemaailmas heitis valgust Festingeri ja Carlsmithiklassikaline sotsiaalpsühholoogiline eksperiment juba 1959. a. Uurijad palusid Stanfordi tudengitel sooritada igavaid ülesandeid ning seejärel veenda teisi tudengeid, et ülesanne oli huvitav ja nauditav. Osadele tudengitele maksti selle eest 1 dollar ning teistele 20 dollarit. Kõiki katseisikute hoiakuid ülesande suhtes mõõdeti. Neil osalejail, kellele maksti 1 dollar teiste veenmise eest, oli oluline paranemine oma hoiakus ülesande suhtes. Ülesanne tundus juba ka neile endile mõtestatud ja küllaltki huvitav… Samal ajal nende puhul, kellele maksti rohkem, taolist paranemist hoiakus ülesandesse ei täheldatud – ikka oli tegemist ühe igava värgiga.

Mis siis toimus?

Erinevad vastuolulised tunded tekitavad meis ebakõla ja sisepinget. Pinge vähendamiseks otsib inimene ebakõla leevendamise viise. Muudame oma seisukohti või käitumist – et vastuolu ületada ja endaga ikka sõbraks jääda. Sellist sisepinget tekitavat vastuolu kahe või enama teadmise või tunde vahel nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks ehk tunnetuslikuks ebakõlaks. Dissonantsile reageerib inimene oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Või ka õigustamise, süüdistamise ja eitamisega.

Tegemist on ühe sotsiaalpsühholoogia kõige mõjukama ja laialdasemalt uuritud nähtusega. Festinger ja Carlsmith tõlgendasid tulemusi järgnevalt. Kognitiivne dissonants tekkis kõigil katseisikutel, kuna ülesanne oli igav ning nad rääkisid, et see on huvitav. Nende uskumused ja ütlused ei olnud vastavuses. Neil katseisikuil, kellele maksti 20 dollarit, oli valetamiseks olemas õigustus. Nad võisid endale öelda, et nende käitumine on põhjendatud. Samas teisel grupil polnud oma käitumisele mingit põhjendust, kui nad poleks suutnud end veenda, et ülesanne oli tõepoolest huvitav. Seega käitusid nad vastavalt, muutes oma esialgseid uskumusi, et vähendada sisemist ebakõla.

Dissonants tekib ka siis, kui inimesed puutuvad kokku uue informatsiooniga, mis ähvardab või muudab nende olemasolevaid uskumusi. Samuti tekib kognitiivne dissonants mitmetes grupisituatsioonides, kus grupi normid ja inimese siseveendumused on erinevad, kui grupi liikmed on eriarvamusel või ka siis kui kogu grupi kesksed uskumused on väliste tegurite tõttu ohustatud.

Kognitiivse dissonantsi üks võlu on see, kuidas ta seletab tervet hulka meie igapäevaseid käitumisi. Morton Hunt toob oma raamatus “The Story of Psychology” mitmeid olukordi, mida tasub märgata – näiteks:

– inimesed tõlgendavad sama infot radikaalselt erinevalt, toetamaks oma maailmavaadet – oma seisukohta kujundades hülgame selle teabe, mis on meie varasemate hoiakutega vastuolus ja märkame seda, mis meie varasemaid uskumusi toetab,

– inimesed kohandavad oma väärtusi sobima oma tegeliku käitumisega küllaltki kiiresti, isegi kui käitumine on selgelt ebaeetiline – näiteks õigustades oma tegevust, et “kõik teevad nii” või “ ma olen selle ära teeninud”. Võtame kasvõi nii lihtsa asja nagu kollase (või lausa punase) tulega ristmikule sõit ummikus…,

– mida keerulisem on grupiga liitumine, seda kõrgemalt väärtustame hiljem oma sinna kuuluvust, jne.

Sisemise ebakõla olukordade üle mõtisklemine aitab meil paremini märgata selle toimet. Endaga aus olles näed kindlasti seda toimimas ka enda käitumises. Sellest nähtusest teadlik olemine ja märkamine aitab meil vältida üht kognitiivse dissonantsi olulist mõju: endale valetamist ja ise enda valede uskumist.