Elu on täis meenutusi sellest, mis meil puudu on – eelkõige teiste inimeste näol. On teada, et inimesed kipuvad end teistega võrdlema. Ja alati on keegi, kes on edukam, andekam, veetlevam või parem milleski, mida peame oluliseks. Kohtume nendega alatasa – ja vahel juhtub, et tunneme seejuures kadeduse teravat torget.

Kadedus on vastik tunne. See võib lõhkuda enesehinnangut ja mõnikord isegi panna teiste edu ründama või seda lausa takistama.  Richard H. Smith ja Sung Hee Kim (University of Kentucky) on kadedust põhjalikumalt uurinud.

Mida me sellega peale hakata saame, kui kole roheline kadedus pead tõstab?

1. Nagu tunnete puhul ikka, on esimeseks sammuks märkamine. Enda kadeduse kogemise tunnistamine võib olla keeruline – tunnistame ju nii enda ebakindlust ja nõrkusi. Esimese märgina tasub tähele panna kerget põhjendamatut vaenulikkust, mida kellegi suhtes tunneme – selle taga võib peituda kadedus. Oma kehareaktsioonide märkamine on abiks: kadedus võib põhjustada “võitle või põgene” reaktsioone nagu lihaspinge, higised peopesad või südamerütmi kiirenemine.

2. Hea on näha seost uhkusetunde ja kadeduse vahel. Üsna loomulik, kuid kasutu on püüda kadedust tasakaalustada mõttes mõne asjaga, mille üle uhked oleme – “ta on ilus, aga ma olen edukam”. Kindlasti on kuskil veel keegi, kes just selles kategoorias Sinustki üle on. Enda kadestamisväärsetele omadustele keskendumine vaid kinnistab võrdlemise ja võistlemise mõttemustrit. Tõhusam on endale meenutada, et ebatäiuslikkus on inimlik. Me kõik tunneme end ajuti ebaadekvaatsena, ka kõige edukamad. Tasub endale tunnistada, et ongi raske näha kedagi säramas just selles, milles meie hädas oleme.

3. Asenda kadedus huviga. Kadedus kitsendab meie vaadet sellele inimesele, piirates seda, mida temast ja ta elust tajume. Kas tead mõnd juhtu, kus oled kedagi kadestanud tema näiliselt täiusliku elu pärast – hiljem teada saades, kuidas ta tegelikult kannatab? See on tavalisem, kui paistab… Ma ei soovita siin otsida mõrasid teiste eludes, vaid pigem kutsun nägema neid laiemalt, terviklikumalt, märgates nii tugevusi kui nõrkusi, nii rõõme kui muresid. Tajudes teist tervikuna ei tõuse üksikud omadused häirima ja nii on lihtsam luua side, mis võimaldab rõõmustada tema hea õnne üle.

4. Kui võimalik ja sobiv, rakenda kadedus enesetäiustamise teenistusse. Kui kadedust põhjustab miski, mida me muuta ei saa, näiteks erinev lapsepõlv või tervislik seisund, siis ei saa seda motiveerimiseks kasutada – tõenäoliselt tooks see pigem frustratsiooni juurde. Mõnikord aga võib kadedus anda märku millestki, mida oma ellu igatseme ja mis on täiesti kättesaadav, kui oleme valmis tegema muudatusi. Näiteks heas vormis kolleeg võib motiveerida ennastki kätte võtma ja elumuutusi tegema. Nii võib kadeduse objektist saada hoopis abilise – temalt võib saada häid soovitusi, kuidas just selles vallas edasi jõuda.

5. Märka head oma elus – ja ole tänulik. Kadedus tuleb sageli hea jälgimisest teiste elus – see energia on parem suunata oma ellu. See pole mitte oma enesetunde tõstmine läbi enda kadestamisväärt omadustele keskendumise, vaid pigem keskendumine sellele, mis elus päriselt oluline on. Pigem see, mis pole tavaliselt sotsiaalse võrdlemise objektiks – sisemine tugevus, mitmekülgne elukogemus või lihtsalt rõõm elust enesest. Kui kadedus kurnab energiat ja kustutab õnnetunnet, siis tänulikkus avab uusi rikkusi juba tavapärases.

Ja kui mõne inimesega seotud tunded ikka väga häirivad on, võib olla hea mõte kellegagi koos uurida hoopis iseennast. Võib, et täitmata vajaduse või märkamata projektsiooni leidmine aitab penikoorma edasi endaga sõbraks olemise teel.

Loe ka Kuidas me endale valetame