Aastalõpuaeg on alati soosinud mõtisklemist. Mõistagi võib siis muu hulgas kerkida ka küsimus elu tähendusest. Ja kõik ei rahuldu Douglas Adams’liku vastusega (Answer to the Ultimate Question of Life, The Universe, and Everything – 42).

Tegelikult on see väga lihtne. Elul on just see tähendus, mille Sa talle ise annad.

Ka psühholooge on see küsimus köitnud ja seda on eri nurga alt uuritud. Mida siis inimesed ütlevad, millest nende elu mõttekus nende enda meelest kujuneb?

Baumeister ja Vohs (2002) leidsid oma uuringutes neli olulist faktorit. Mida enam inimesed neid nelja oma elus kogesid, seda enam nad pidasid oma elu tähenduslikuks.

– Eesmärk – mõne jaoks on eesmärgiks olla õnnelik, teine võib leida eesmärgi töös, kolmas teiste aitamises. Mis iganes see ka pole, eesmärgi tunnetamine annab elule mõtte ja väärtuse. Inimene vajab eesmärki.

– Väärtused – inimesed vajavad mingit moraalset struktuuri, midagi, mille järgi otsustada,mis on õige ja mis vale. Väärtusedki on individuaalsed – pärinevad nad siis filosoofiast, religioonist või perelt ja sõpradelt.

– Mõju – inimesed tahavad luua muutust ja omada kontrolli ümbritseva üle. Ilma selleta elu väärtus kahaneb.

– Väärtuslikkus – inimesed tahavad end tunda heade ja väärtuslikena, näha end positiivses valguses.

Hea on siinjuures silmas pidada, et elu tähenduslikkuse taju on küll oluline osa õnnelikust elust, kuid ainult sellest ei piisa. Nii et hea on elu mõtte üle mõtiskledes endalt küsida mitu küsimust.

Millise tähenduse ma oma elule annan? Mida on seejuures vaja, et olla õnnelik?

Ja nagu ikka – tõde on rakenduses. Milliseid samme ma selleks kohe astun?