Kui Sa millegipärast muretsed, on sagedane soovitus teistelt: “ära mõtle sellele rohkem, unusta ära!”

See on tegelikult väga halb nõuanne. Mentaalne maadlus, katse mõtteid või tundeid alla suruda töötab ise endale vastu. Juhtub hoopis see, et mõte tuleb tagasi tugevamana kui enne. Tunnete allasurumist võrreldakse ka olukorraga, kus püüad palli vee surudes vee all hoida – sinna läheb nii tähelepanu kui jõudu. Ja kui neid palle veel mitu on…

Psühholoogilised uuringud kinnitavad, et see töötab lausa vastupidiselt, tehes olukorra halvemakski. Professor Daniel Wegner kolleegidega uuris seda mõju (Wegner et al., 1987). Katseisikutel paluti 5 min mitte mõelda valgele karule, seejärel paluti neil 5 minutit mõelda just valgele karule. Eksperimendi jooksul osalejad sõnastasid, mis iganes mõtteid neil oli, helistades kella iga kord kui valge karu mõtteisse tuli. Osalejad, kes püüdsid mitte mõelda valgest karust, helistasid kella ligi kaks korda sagedamini, kui kontrollgrupp. Katse esmalt mitte mõelda tõi selle mõtte esile palju tugevamini.

Seda efekti on seejärel uuritud eri eksperimentidega ja see mõju tundub olevat üsna kindel (Wenzlaff & Wegner, 2000). Sarnast tulemust on saadud ka juhtudel, kus pole otsesõnu palutud mitte mõelda, vaid on pigem julgustatud mõtet alla suruma, kasutades üsna peent manipulatsiooni.

Eriti on selle mõtete tagasipõrke juures uuritud, kuidas allasurumine ja emotsioonid koos toimivad. Pole vast üllatav, et emotsionaalselt laetumad mõtted annavad tugevama tagasipõrke. Ühes uuringus paluti osalejatel kirjutada kas emotsionaalsest võ neutraalsest igapäevasündmusest (Petrie et al., 1998). Emotsionaalseid sündmusi oli seejärel oluliselt raskem mõtetest välja suruda.

Ehk saame harjutades muutuda paremaks mõtete tõrjujaks? Võibolla valge karu on liiga ebatavaline mõte… Seetõttu on uuritud kuidas inimesed saavad hakkama nende mõtete tõrjumisega, mida nad on harjunud alla suruma. Wegner ja Gold (1995) uurisid mõtete tõrjumist jälgides inimeste mõtteid varasemaist suhtepartnereist, kasutades erinevust “kuuma” (kes ikka veel käivitab mingi tunde) ja “jaheda” (kes jätab nüüd külmaks) suhte vahel. Teoreetiliselt võiks olla nii, et kuna praeguseni käivitav partner võiks rohkem häirida, siis inimene on rohkem harjutanud temast mitte mõtlemist. Nii oligi – kergem oli mitte mõelda “kuumast”, sest seda oli rohkem harjutatud.

Päriselu, eriti pikema aja jooksul, erineb muidugi laboriekspermendist. Seda on püüdnud uurida Trinder ja Salkovskis (1994), kes uurisid segavaid mõtteid nelja päeva jooksul. Ilmnes, et isegi harjumuspäraste mõtete tõrjumisel pikemas perioodis tekib tagasipõrge. Uuritud on toidu, sigarettide ja alkoholiga seotud mõtteid, häirivaid mälestusi, depressiooni ja negatiivseid mõtteid, traumaatilisi sündmusi, eelarvamusi, füüsilist valu jne. Muster on sama: püüe mitte mõelda soovimatust toob selle just tugevamini meelde.

Miks? Professor Daniel Wegneril on “irooniline protsesside teooria” – tagasipõrge pole juhuslik ajuühenduste tulemus, vaid osa allasurumise protsessist endast (Wegner, 1994). Esmalt juhib inimene teadlikult tähelepanu millelegi muule. Teiseks, ja siin ongi asja iroonia, meel hakkab alateadlikult kontrollima, ega ma ei mõtle sellest, millest pole vaja mõelda. Probleem kerkib, kui inimene lõpetab teadliku tähelepanu mujal hoidmise ja alateadlik kontrolliprotsess jätkub, märgates kõike, mis vähegi võib soovimatut meenutada. Ja nii toob kogu aeg teema tagasi.

Ehk siis vahel võib teadlikust mõtete juhtimisest olla rohkem kahju kui kasu. Tunnete puhul aitab kõige paremini nende tunnete teadvustamine ja keskendunult tundmine. Ja mõtete allasurumisest paremini töötab tähelepanu sisuline kõrvalejuhtimine millegiga, mis on nii meeldiv ja haarav, et kannab meid teadvuses teise kohta. Ja seda on ju üsna hea teha.