Tagantjäreletarkus pole mitte vaid ninatarkade viis end tähtsaks teha, vaid üks meie mõttetegevust iseloomustav laialtlevinud omadus. Tagasivaate viga on meie kalduvus mõelda, et asjad pididki minema just nii nagu nad läksid. Ja selline mõttekalle* on takistuseks oma vigadest õppimisel. Me lihtviisil ei märka, et vea üldse tegime.

Seda nähtust on uuritud aastakümneid. Uuring uuringu järel on kinnitanud, et tulemused – olgu need spordis, meditsiinis, kohtus või lihtsalt inimsuhetes – paistavad tagasivaates täiesti loomulikud. Näiteks uurisid Casser & Craig 705 alustavat ettevõtjat. Nad lasid osalejatel hinnata oma äri eduvõimalusi enne kui nad alustasid. Uuringu teises etapis oli 40% ettevõtjatest oma äri sulgenud ja neilt küsiti, kuidas nad enne alustamist oma eduvõimalusi hindasid. Nende hinnanguid esialgsetega võrreldes selgus, et kui nad enne alustamist olid oma eduvõimalust hinnanud keskmiselt 77,3% juurde, siis peale ebaõnnestumist mäletatud hinnang oli keskmiselt 58,8%. Ehk siis tagasivaates tundus neile, et nad olid oma ootustes realistlikumad.

Osaliselt on tagasivaate vea põhjus meie kalduvus toimunut mõtestada. Selline tähendusloome annab tunde, et me suudame ennustada seda, mis meiega toimub ja miks. Sama kalduvus põhjustab ka meie kehva võimet hinnata tulevikusündmuste mõju.

Mõnedes olukordades on tagasivaate viga eriti tugev. Näiteks:

• möödapääsmatuse mulje: kui on lihtne näha juhtunu põhjust, siis tundub, et tegelikult oli see loogiline tulemus;
• ennustatavuse mulje: kui juhtunu üllatab vähem, on rohkem tunnet, et ma nägin seda ette.

Kuna selline tagantjäreletarkus segab meil oma vigadest õppimist, on psühholoogid uurinud ka viise, kuidas seda mõttekallet korrigeerida. Mida siis saame teha?

Peamine viis on ennast (ja teisi) sundida põhjendama oma hinnanguid toimunule ning mõtlema võimalikele alternatiividele, kuidas veel oleksid võinud asjad minna. See aitab näha, et oleks võinud ka minna teisiti – ja sealt edasi ka paremini mõista enda panust tegelikus tulemuses.

Iseenesestmõistetav, eks?

*Mõttekalded ehk heuristikud on loomulikud ja mõistlikud mentaalsed operatsioonid, mis toetuvad keerukatele alaprotsessidele (nagu näiteks skeemide kohaldamine) ja mida kasutatakse kiirmõtlemises ebateadlikult selleks, et muuta maailma juhitavamaks. Kahjuks kaasneb selliste kiirmõtlemise rusikareeglite ja mustritega vigaderisk ja tegelikkuse moonutamine – seetõttu nimetatakse vahel levinud mõttekaldeid ka kiirmõtlemise vigadeks. Eri heuristikuid on kaardistatud palju, mõned tuntuimad on Kahnemani ja Tversky uuritud esindatavuse, kättesaadavuse ja ankurdamise heuristikud.