Vanemaga juhtunud traumaatiliste sündmuste mõju võib geneetiliselt edasi kanduda järgmisele põlvkonnale, vihjab üks põnev teadusuuring.

Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud uuringus tegid Brian Dias ja Kerry Ressler Emory University’st katseid hiirtega. Eksperimendi käigus tekitati hiirtele kirsiõielõhnaga seonduv hirm, nii et nad hakkasid seda lõhna tundes värisema. Kui nende järglased sündisid ja neid testiti, väljendasid nad samasugust hirmureaktsiooni – kuigi nad ei olnud seda varem kogenud. Sama juhtus ka järgmise põlvkonnaga. Ehk siis katsehiirte puhul anti lõhnaga seonduv õpitud hirmureaktsioon edasi kaks põlvkonda. (Dias & Ressler (2013)

Vastuolulisus seisneb selles, et tegemist on ühega vähestest uuringutest, mis tõendab epigeneetilist pärandumist, ehk et päritavad võivad olla ka keskkonnamõjust tulenevad muutused, mitte vaid muutused DNA ehituses. Kuigi hiire DNA jäi muutumatuks, arvavad uurijad, et võis muutuda geeniekspressioon (DNA metülatsioon).

Miks ja kuidas on siiski veel ebaselge. Autorid ei taha päritud joont nimetada “hirmumälestuseks”, kuna ei ole võimalik teada, kas järglastel lõhna puhul värisedes on tegemist psühholoogilise reaktsiooniga või lihtsalt vanemaga sarnase käitumisega.

Diasi ja Ressleri ideed on vastuolulised ja paljud teadlased on skeptilised nende järelduste suhtes. Nad plaanivad jätkata uurimisega, mitu põlvkonda reaktsioon edasi kandub, ja kas seda tsüklit saab ümberõpetamisega muuta. Ressler, kes on teinud palju tööd posttraumaatilise stressireaktsiooniga ja hirmudega, loodab, et uuring loob aluse edasiseks tööks sellega, kuidas epigeneetikat kasutada traumareaktsiooni või ärevuse all kannatajate abiks.

Kui nende ideed kehtiks ka inimeste puhul, võiks see aidata seletada, kuidas näiteks foobiad või ärevushäire saavad kanduda järgmisele põlvkonnale – ja ka sellega midagi ette võtta.

Minu jaoks huvitav on ka see, et holistilise regressiooniteraapia mõned meetodid justkui arvestavad selle võimalusega, ning on praktikas juba andnud häid tulemusi. Põnev!