Inimene on emotsionaalne olend. Nii teadus kui talupõjamõistus teavad, et me pole kuigi ratsionaalsed olendid.

Samas, mõtted ja tunded käivad käsikäes. Meie käitumine sõltub paljuski sellest, kuidas me oma tundeid tõlgendame ja kuidas me tunnetest mõtleme.

Ühe huvitava vaate sellele teemale annab üks üsna vana eksperiment. Dutton ja Aron (1974) uurisid just tundetõlgenduse mõju. Vastuolulises eksperimendis küsitles väga võluv naine ohtlikul ja kõikuval kõrgel sillal katses osalenud mehi ja pärast andis neile oma telefoninumbri. Koht valiti, sest seal olid mehed ohu tõttu ärevil ja hirmul. Katset korrati ka turvalise silla peal. Oluline oli see, kui palju katseisikutest pärast kauni naisega ühendust võtsid – ohtliku silla puhul tegid seda pooled katseisikud, turvalise juures vaid mõni üksik.

Dutton ja Aron seletasid seda nii: oluline on, mis tähenduse me oma tundele anname, mitte lihtsalt tunne ise. Nende meelest pidasid mehed oma ärevuse- ja hirmutunnet hoopis reaktsiooniks kaunitari külgetõmbele, ning seetõttu helistasid nii paljud talle hiljem. Ehk hirm transformeerus külgetõmbeks.

Hilisemad uuringud on leidnud, et negatiivset tunnet nagu hirm on väga haruldane tõlkida positiivseks nagu külgetõmme. Mõned katsed on näidanud ka, et see polegi võimalik (Zanna et al 1976).

Igatahes lihtsam on positiivset emotsiooni tõlgendada teise positiivse emotsioonina, ja negatiivset negatiivsena. Küll aga saab neutraalseid tundeid tõlgendada mõlemal viisil – nii hea kui halvana.

Emotsioonid pole ratsionaalsuse vastand.  Kuigi Duttoni ja Aroni eksperiment ja selle järeldused on vaieldavad, on nende uuringu taga olev idee paikapidav. See, kuidas me oma tundeid märkame, nimetame ja tõlgendame, saab täielikult muuta seda, kuidas me neid kogeme.

Ehk siis tunded pole miski, mis lihtsalt meis kerkib ja kontrollimatult võimutseb. Tunnete kogemist saab teadliku mõtlemisega juhtida.

Mõned meist on selles paremad ja teised viletsamad – ning nagu teisedki oskused, on see õpitav ja treenitav. Hea tööriist on seejuures enesepeegeldus. Ja nagu oma nägu on raske näha peeglita, on ka eneseanalüüsis vaja peegeldust teiselt, olgu selleks siis sõber või terapeut.