Miks arukad inimesed teevad tõelisi rumalusi? Mind on viimastel aastatel väga huvitanud see, miks me teeme rumalaid valikuid ja vahel tõeliselt arutuid asju. Levinud mõttekalded, grupikäitumise vead, tunnetuslik ebakõla ja mitmed teised meie mõtlemise ja taju aspektid mõjutavad meie elu iga päev… Täna vaatan korra üht neist – haloefekti.

Haloefekt seiseb selles, et üldised hinnangud inimesele (nagu see, et ta on meeldiv) mõjutavad hinnaguid tema spetsiifilistele omadustele (nagu see, et ta on intelligentne). Näiteks peame sõbralikku inimest arukaks, usaldame sümpaatse inimese arvamust, jne. Vähemalt seni, kui saame tõendeid (ja palju!) vastupidisest.

Võiks ju arvata, et selliseid ekslikke hinnanguid saame ise märgata, lihtsa eneseanalüüsi protsessiga, jälgides oma mõttekäiku tagasi algse veani. Nii see pole, tõestas sotsiaalpsühholoog Richard Nisbett juba 1970ndatel, tehes eksperimente tudengite hinnagutega õppejõududele. Selgus, et tudengid ei näinud mingit seost selle vahel, kui meeldiv ja soe oli üldmulje õppejõust ja talle antud konkreetsete hinnangute vahel, isegi kui uurijad suunasid neid nii mõtlema. Veel enam – tudengid, kes hindasid õppejõudu, kes teadlikult lõi negatiivse üldmulje, lõid lausa tagurpidi seose, arvates, et nendepoolsed hinnangud õppejõu konkreetsetele omadustele mõjutasid ka nende antud üldhinnangut.

Haloefekti näeme tihti avalikkuses, kus meeldivus sageli võrdub hinnanguga kompetentsusele, ning veel sagedamini turunduses. Brändiväärtus on sageli haloefekti avaldumine… Ehk siis järmine kord, kui oled ostmas brändirõivaid, või valimas eelistust mitme inimese vahel, küsi endalt, ega tegemist pole halo-mõjuga. Kas sa ikka hindad konkreetse asja või inimese tegelikke asjassepuutuvaid omadusi? Või on ehk mingi üldmulje osa mõjutamas su hinnanguid?

Samas, isegi nii mõeldes, me tegelikult ei tea…