Aastavahetuse aegu mõtleme enamasti tagasi oma elule – ja edasi. Uus algus toetab tagasivaadet, unistusi ja lubadusi iseendale. See on ka hea aeg süsteemseks planeerimiseks. See on nagu meie “oma loo” jätku kirjutamine.

Mõtle, kuidas sa oled liikunud just siia, kus sa täna oled. Miks teed tööd, mida täna teed? Kuidas kujunesid suhted, mis on ja on olnud olulised? Kuidas jõudsid oma tänasesse koju?

Tõenäoliselt pole Su tee – nagu enamikel teistelgi – olnud sirgjoon. Ilmselt saad Sa ka välja tuua mõned eriti tähtsad otsused, mis on tugevasti kujundanud seda, kes ja kus sa täna oled. Enamus meist räägib sellist oma elu lugu – endale, ja vahel ka teistele. Aga kui tõesed need meie lood tegelikult on? Kas me päriselt ka teame just neid paari-kolme pöördepunkti, mis muutsid kõike ja tegid meid selleks, kes täna oleme?

Psühholoogia ütleb, et nii see pole. Mispärast siis?

Klassikalises psühholoogiaeksperimendis uurisid Michigani Ülikooli Richard Nisbett ja Timothy Wilson juba 1977. a just seda, kui hästi inimesed mõistavad oma tunnete, mõtete ja käitumise taga asuvaid tegelikke põhjuseid*. Nad lasid tudengitel vaadata sama filmi kahes grupis. Üks grupp vaatas filmi rahus ja mugavalt. Teise grupi filmivaatamist saatis perioodiliselt häiriv ehitusmüra. Muuhulgas küsisid nad pärast teise grupi käest ka seda, kui palju ehitusmüra segas nende filmielamust. Ootuspäraselt vastasid osalejad, et müra häiris tugevalt ja neile oleks filmivaatamine meeldinud märksa rohkem ilma häriva segamiseta. Üllatuslikult aga, kuigi osalejad arvasid, et müra häiris nende filminaudingut, see tegelikult polnud nii. Mõlema grupi osalejate hinnangud oma filminaudingule olid samad.

Nisbett ja Wilson jõudsid järeldusele, et mõtlevate olenditena tahame teada, kuidas ja miks asjad toimuvad ning seetõttu loome pidevalt teooriaid, mis suurepäraselt seletavad toimuvat. Reaalselt pole me neid teooriad testinud ja need on seega väljamõeldised, mis oluliselt rohkem tuginevad meie uskumustele kui tegelikkusele.

Sarnane lugu on meie oma looga. Tagasivaates anname sündmustele tähendusi ja loome seoseid, mida tegelikkuses tingimata pole. Loome pealtnäha loogilise ahela, mis vastab meie uskumustele sellest, kuidas maailm toimib. Läbi selle anname endale nii vajaliku ennustatavuse ja kontrolli illusiooni.

Hea uudis siinjuures on see, et seda “oma elu lugu” on seega võimalik muuta, ümber kirjutada. Saame anda oma teekonnale uusi tähendusi, leida uusi maamärke. Loome uue “oma loo”, sellise, mis paremini toetab meid meie tänastes vajadustes. Hea on seda “oma lugu” uurida ja taasluua kellegagi koos. Millist lugu Sina endale räägid? Kuidas see lugu täna Sulle abiks on? Mis võiks veel võimalik olla?

*Nisbett, R., & Wilson, T. (1977). Telling more than we can know: Verbal reports on mental processes. Psychological Review, 84 (3), 231-259 DOI:10.1037/0033-295X.84.3.231